Laskmine ja droonide sõda on toimunud nüüd juba sellest ajast, kui üks leidlik inimene konstrueeris kõige lihtsama ja nutikama asja. See esimene asi oli n.ö dropper. Valgusele reageeriv sensor annab käsu sammmootorile, mis vabastab siis rihma ja lõhkekeha hakkab allapoole kukkuma. Sellele lihtsale lahendusele hakkasid kohe juurde lisanduma erinevad FPV droonid, millele olid juba kinnitatud modifitseeritud granaadid ja ise valmistatud lõhkekehad.
Sellest esimesest hetkest, millal ilmusid droonid, hakkas kohe ka teistpidine tegevus ehk siis see, kuidas neid droone alla lasta. Selle droonide hävitamise juures on kõige keerulisem kiirus ja selle väiksus. Kui tihti hane või pardijahil summivad mehed suuri koguseid lihtsalt taevasse, siis väikesed DJI vaatlusdroonid on lindudest palju väiksemad ja ega need FPV droonidki väga palju hanest suuremad ole ja seda kõige oma laadungiga. Seega laskmine ja droonide sõda pole veel lõppenud, nüüd on vaja selgeks saada, mis on need kohad droonil, kuhu oleks vaja tabada.
Selleks, et midagi hävitada, on meil vaja teada drooni ehituslikus mõttes toimimist. Esimene, mis kõige suurem osa just FPV droonil ja ka vaatlusdroonil on just aku. Aku just seepärast, et see on see energiakandja, mis annab droonile üldse võimekuse õhus püsida. Kui võtame tavalise sileraudse püssi, siis katsed on näidanud, et väga kaugele sellega ei mõjuta ja pigem peaks vaatama erilaskemoona poole. Sellist laskemoona pakub näiteks Fiocchi, millega on võimalik paremini droonile kahju tekitada aga tulemus ei ole ikka kõige parem.
Lisaks akule on loomulikult igasugune elektroonika, mis drooni küljes aga jällegi sileraudsega lastes võtab löögi pigem enda kanda raam ja haavli energiast jääb väheks, et seda kuidagi alla tuua. Seega jääb sileraudse relvaga nüüd kõige mõislikumaks propellerid, millele on võimalik ka kahju tekitada. See kahju, mis propelleritele tekib, jätab drooni õhus püsimisest ilma ja droon kukub alla.
Kui tahta suurema energiaga lendkeha droonini viia, siis peame vaatama juba vintraudsete tulirelvade poole aga sealt tekib meil teine probleem. Kui sileraudsest lastes on meil haavlipilv, siis vintraudsest on meil väljumas ainult üks kuul, kuigi see kuul suudab läbida nii drooni kere, kui aku, siis droonile pihta saamine on veel raksem, kui sileraudsega. Seepärast kasutataksegi lahinguväljal mitme relva samaaegset laskmist ehk koondtuld või siis mõjutatakse lendavat objekti juba kuulipilduja või spetsiaalselt selleks kohandatud relvaga.
Drooni tabamiseks on vaja nagu ka pigilinnu laskmises ehk kaarrajas vaja teada põhimõtet – relv peab kogu aeg liikuma. Seega sihtima peab drooni ette ja peale lasku tuleb endiselt relva drooniga kaasa vedada. Relv ei tohi liikuva objekti laskmise ajal mitte kunagi seisma jääda! Selleks, et lõpuks tabada on vaja hunnikus laskemoona ja tahet harjutada.